Teadjamad räägivad

Ma pole nüüd siia mitu päeva kirjutanud, kuna vahepeal on toimunud igasuguseid asju. Siiani olen ma kirjutanud väga palju sellest lähtuvalt, mida mina olen tundnud ja tajunud ratsutades. Mõnedele mõtetele leidsin nüüd lõpuks kinnitust ühest spetsialisti ettekandest. Tunnistan, et ma enda jaoks ei ole kõiki neid aspekte ja nüansse nii sügavuti läbi mõelnud vaid olen lihtsalt palju asju tunnetunud. Nii hea on nüüd kuulda spetsialisti seletusi.

Mida tehakse

Huvitav on see, et kui oled oma "antennid välja ajanud", siis hakkab vajalik info justkui iseenesest sinuni jõudma. Siin on üks lugu Lõuna-Eestis toimuvast. Samuti osales mõni aeg tagasi hooandja projektis Haavakannu tall, kus tegeletakse samuti sarnase asjaga, läbi kunsti ja hobustega koosolemise arendadakse nii hobuseid kui iseennast. Mitte, et ma Õhtulehe lugeja oleksin, aga kuna antud teemat ükspäev ka seal kajastati, märgin ka selle ära. Eks järgemööda lisandub neid lugusid siia veel. Ma püüangi tuua praktilisi näiteid, vähem teaduslikke artikleid, kuigi ka need on mul täitsa olemas. Kuid ma millegipärast arvan, et lihtne tasuta blogi ei ole alustuseks see koht, kus väga teaduslikke asju postitada. Soovin esialgu äratada huvi, hiljem saab teaduslikuks ikka minna :)

Uus kodu leitud!

Algul mu väike kari kasvas, nüüd taas kahaneb. Zendor sai omale eile uue kodu! :) Kuna ta on alles ratsastamata, andsin ta ära tasuta, nii öelda saatsin kooli. Nagu ma ka tema tutvustuses kirjutasin, siis noorele hobusele ongi esialgu karjamaa kõige parem, las kosub ja õpib esialgu :) Ja eks oma teenuse tutvustamiseks peab ju natuke reklaami ka tegema. Tegelikult ongi nii, et Zendor sündis sünnipäevakingituseks ja mulle tundub, et ta läks väga õigesse kohta :)

Hobustega maandame pingeid

Olen seda ise korduvalt tundnud- magistritöö kirjutamine ei taha kuidagi edeneda, mõtted saavad otsa, ei jaksa enam istuda; töö ei ole selline nagu alguses paistis ja pärast ülikooli on üldse keeruline tööellu astuda. Tahaks erialast tööd, kuid seda pole kusagilt võtta. Mis siis teha? No mina lähen ratsutama :) Need on psüühilised pinged, millest ma siin kirjutasin, kuid siis on ju ka veel füüsilised pinged, mis on tingitud meie suuremalt jaolt istuvast eluviisist. Hobuse seljas saame neid pingeid maandada, tunneme ühtsust selle võimsa loomaga, kes on nii üdini hea, soe ja pehme! Jah, meil kõigil on häid sõpru, kuid mina enda seisukohalt võin öelda, et kõige suuremat lohutust olen saanud hobustelt. Hobused on ju saakloomad. See tähendab, et nad ei ründa inimest mitte kunagi- isegi kui see meile vahel nii tundub. Kui hobused tunnevad end ohustatuna, siis nad pigem põgenevad. Kui see pole võimalik, siis kaitsevad ennast ja kuna nad on nii suured, võib see meile tunduda rünnakuna. Aga tegelikult oleme meie, inimesed, kiskjad. Noh, ma väljendan end väga drastiliselt, maalin üsna must-valge pildi. Aga püüan rääkida asjadest nii, nagu olen neist aru saanud ja ei hakka siin pikalt ja keeruliselt vatrama. Ega ma ju hobuste psühholoogiat nii hästi ka ei tunne, et võiksin midagi teaduslikult seletada. Eks seda ole tehtud ka. Aga see blogi on mul rohkem selleks, et rääkida enda kogemustest ja põhjendada nende kaudu, miks ma soovitan hobustega tegelemist. Kõigile, aga eelkõige erivajadustega inimestele. Sest hobused ei küsi inimeste võimete järele, neile on oluline nende endi heaolu ja siis on nad valmis ka inimest aitama. Mida ma selle all mõtlen? Kui ma teen hobusele ta elu mugavaks, annan talle puhta ja hea kodu, süüa-juua ning harjan teda, hoolitsen ta eest, kuna ta on mu sõber, siis on ta ka nõus mind aitama, minuga jalutama, mind kuulama. Hobuse seljas ratsutamine immiteerib inimese loomulikku liikumist ilma, et inimene peaks end ise "kandma". Seetõttu on ratsutamine kasulik näiteks liikumispuuetega inimestele. Minust targemad oskaksid seletada ka, miks muidu täiesti appaatsed, sügava puudega lapsed, hobuse seljas justkui ellu ärkaksid. Ma usun, et see ongi just see looma soojus, rahu ja valmidus olemas olla, mis mõjub elavdavalt. Kui rääkida juba (algelisest) ratsaspordist, siis see, kuidas me hobustega ringi käime, kandub üle ka meie igapäevaellu ja suhtlemisse teiste inimestega. Näiteks see, et hobust ei tohi liiga kõvasti ratsmesse võtta, teda liialt suust sikutada, vaid peab vahepeal lõdvestama, on täpselt sama, nagu inimestegagi. Mitte ühtegi suhet ei tohi "kammitsais hoida", vaid õigel ajal tuleb osata "ratsmed järgi anda", muidu muutub suhe jäigaks. Siis saavutame küll kontrolli selle suhte üle, kuid see jääb ühepoolseks, või juhtub nii, et teine on valmis koostööd tegema, kuid me ise ei suuda sellest rõõmu tunda, kuna keskendume juhtimisele. Seda õiget tasakaalu leida on vahel väga raske, nii ratsutamisel kui ka inimsuhetes. Ja inimsuhetes võib inimkeelest vahel abi ka olla, hobusega suhtlesine toimub rohkem tunnetuse tasandil.

Varsaaeg

Zendor
Zendor on noor, pooleteise aastane ruunake. Armusin temasse esimesest silmapilgust, kui pilti nägin ja mu kõige suurem soov on ta päriselt endale saada. Kuid ma arvan, et vähemalt väga kauaks jääb see tõepoolest ainult soovunelmaks. Praegu eleb Zendor emme ja sõpradega oma kodutallis, mis on ühe noore hobuse jaoks kõige parem koht. Seal on tal palju ruumi, et sõpradega ringi kapata, sügisel ja kevadel porilompides sulistada ja kasvada tubliks ratsahobuseks. Ta perenaine hoolitseb suure armastusega ta eest, just nagu kõigi teiste hobuste eestki.

Minu väike kari- Filador, Harli ja Zendor

Hobused

Tere!

Täna hommikul valmis teine hobune, nimeks Harli. Saage palun tuttavaks :)

Harli
Harliga on see lugu, et ta on noor ja ei oska veel väga hästi neid asju, mida teised ratsakooli hobused igapäevaselt teevad, kuid ta areneb jõudsalt. Viimase paari nädala jooksul ma temaga sõitnud ei ole, kuna tahtsin vahepeal ise puhata ja sõita mõne lihtsama hobusega. Kuid enne seda tegime me koos päris kõvasti tööd ning Harli oli väga tubli. Ta isepäisus ei paistnud enam väga välja, kuid viimasel ajal on ta hakanud jälle lollusi tegema. Noore looma õigus :) Harli on oma loomult sõbralik, esmapilgul veidi "mühakas", kuid trennides parajalt temperamentne ning isepäine. Kui keegi võtab "ohjad enda kätte" ja näitab talle järjekindlalt, mida ja kuidas teha, on ta õppimisaldis ja püüdlik, kuid õppimine võtab tal aega. Tal on iseenesest väga mugav hüpe, kuid mina isiklikult leian, et raskemat sorti tori hobune ei peaks väga palju hüppama. Kui Harliga järjekindlalt tööd teha, võib temast saada väga hea koolisõidu hobune, kuna ta on just nimelt rahulik, püüdlik ja väga effektse välimusega.

Filador

Sellel pildil on Harli koos Filadoriga. Filador on minu kõige kõige suurem lemmik, äärmiselt õrna hingega, tohutult turvaline ja usaldusväärne ja lihtsalt armas. Ta oli esimene hobune, kellega ma tõeliselt hästi kokku sobisin ja võistlema hakkasin. Temaga olen võistelnud takistussõidus kuni 70 cm, kuid edasi ma ei jõudnud, kuna temaga teeleb üks teine inimene. Filadoriga on meil olnud pikad pikad kahekõned, mis on minu jaoks olnud väga kosutavad. Soovin nii väga, et ühel päeval saaksin taas temaga sõita ja ka võistelda.

Minu lugu

Tere!

Minu nimi on Triin. Lõin selle lehekülje, et tutvustada hobuteraapiat populaarteaduslikus võtmes (et see oleks lihtsamalt mõistetav) ning üritan postitada ka teaduslikumat laadi materjale. Lisaks soovin tutvustada enda ideed ning ehk õnnestub mul seeläbi jõuda sammuke lähemale oma unistusele.

Siin on minu lugu:

Sündisin ühel jääkülmal talveõhtul 1987. aastal. Esmapilgul tundus kõik korras olevat ja minu saabumise üle tundsid rõõmu päris paljud inimesed. Probleemid algasid alles mõne aja pärast (millal täpselt, mina ei tea). Üks jalg ei tahtnud töötada nagu teine ja nii järgnesid muretule titeeale kurnavad arstikülastused nii Eestis kui Soomes. Probleemile seletust ei leitud. Kuna mina olin tol ajal nii väike, ei saanud ma veel aru, mis toimub. Kui olin kolmene, avanes võimalus minna Saksamaale (kuidas see tuli, on teine lugu, mida ma siinkohal ei avalda). Mina olin sellele vastu, kuid mu kaitseingel, kelle olemasolu ma nüüdseks saan tunda pea igapäevaselt, soovis seda. Kaugel läänes (vaadates äsja Nõukogude võimu alt vabanenud Eesti poolt) saime lõpuks vastuse painavale küsimusele, mis minuga korras ei ole. Tegemist oli (õnneks healoomulise) ajukasvajaga. Diagnoosile järgnesid edasised uuringud ja aeganõudev ning keeruline operatsioon, millest taastumiseks läks aega...palju aega. Alguses olin ma operatsioonijärgses koomas, mida kunstlikult pikendati, et saaksin paremini taastuda. Kuid siis langesin uuesti koomasse. Tervel kolm kuud ei tulnud ma sellest välja. Ma ei tea, mis selle aja jooksul toimus, ma ei tea, mida mu ema pidi üle elama. Ta on mulle seda tunned kirjeldanud, kuid see pole ikkagi sama. Ma ei tea, mida tunneb üks ema tegelikult. Aga tean, mida tunnen mina. Mäletan üksikuid seiku haiglaajast ja lõpuks oma sünnipäeva, kuid ma pole kindel, milline see oli. Tõenäoliselt neljas. Kuid see pole ka oluline. Järgnes aasta aega taastusravi, kus viibisin üksinda, vanematest eemal. Loomulikult nad külastasid mind, kuid see pole seesama. Muidugi oli ka lõbusaid seiku ja mul on sellele ajale tagasi mõeldes ka helgeid mälestusi, mille üle mul on hea meel. Kuid selline elukäik pole päris normaalne ja see jätab oma jälje. Seda eriti, kui inimest ei ole õnnistatud raudse närvikava ja rõkkava meelega. Emotsioone oskasin ma väga kaua aega väljendada vaid piiratud kujul...väga kaua. Kui ma enne operatsiooni nutsin väga palju ja pisaratega, siis esimene nutupisar langes mõni kuu tagasi mu silmist. Olin selle üle nii ütlemata õnnelik!
Aga miks ma sellest kõigest räägin? Sest pikk eellugu juhatab tänapäevani. Taastusravi hulka kuulus ka hipoteraapia, mis oli mu esimene kokkupuude hobustega. Seda ma nautisin juba siis! Ja mitte ainult mina. Ema räägib ikka, milliseid muutusi ta täheldas teistes lastes, kes olid minust halvemas seisus. Võib öelda, et füüsiliselt olen ma suhteliselt hästi taastunud, kuigi teatud piirangud on. Ma ei tee neist suurt numbrit. Kuid minu lugu seletab ehk, miks ma teen seda, mida ma teen. Jah, füüsiliselt olen üsna hästi taastunud, kuid tuge vajan siiski. Ka emotsioonaalse ja psüühilise poole pealt. Ja ma tean, et selliseid lapsi, noori ja täiskasvanuid on minu ümber palju. Seepärast õppisingi sotsiaalpedagoogiks. Ma tahan olla toeks, anda teistele seda tuge, mida mina olen kogenud, ja kui minu nõu otsa saab siis soovin teha koostööd teiste spetsialistidega, kes jälle oskavad edasi aidata. Kuid hetkel olen töötu. Ma ei jaksa teha nii palju tööd kui täiesti terved inimesed. Ja nii ma istungi enamuse ajast kodus. Ja käin ratsutamas. Selle juurde ma olen jäänud, või võib ka öelda, tagasi tulnud. Hobused aitavad mul toime tulla emotsionaalsete ja psüühiliste pingetega ja annavad mulle vabadustunde liikumisel. Sest hobust ei huvita, kas su jalg liigub 100% või 75%. Nad on olemas, kui me neile oma muret tahame rääkida ja kuulavad vaikides. Kui hästi kuulatada, siis nad annavad vahel ka nõu.
Hobused on mu suur armastus ning ma soovin, et nende abil saaks aidata veel paljusid teisi. Seepärast on mul plaan õppida hobuteraapiat. Kahjuks pole see Eestis võimalik, kuid näiteks Soomes pakutakse seda täienkursusena- täiendusena minu senisele haridusele. Minu mõte on nüüd selline, et proovin kasvõi väikeste juhutöödega tasapisi selle kursuse raha kokku saada. Sest lepingulist palgatööd ei paista lihtsalt minusugusele olevat.
Hakkasin õmblema väikeseid hobuseid ning mul oleks väga hea meel kui need jõuaksid teiste kätte, kes samuti armastavad hobuseid ja leiavad, et nende abiga saab siin ilmas palju head korda saata.
Esimene hobune sai valmis ning ootab uut omanikku. Ole nii kena ja paku oma hind. Materjalikulu oli 5€. Palun ära alla selle paku.

Kui keegi loeb seda blogi ja soovib ka hobust, andke mulle palun teada, kõik tellimused on teretulnud! :)