Hobustega maandame pingeid

Olen seda ise korduvalt tundnud- magistritöö kirjutamine ei taha kuidagi edeneda, mõtted saavad otsa, ei jaksa enam istuda; töö ei ole selline nagu alguses paistis ja pärast ülikooli on üldse keeruline tööellu astuda. Tahaks erialast tööd, kuid seda pole kusagilt võtta. Mis siis teha? No mina lähen ratsutama :) Need on psüühilised pinged, millest ma siin kirjutasin, kuid siis on ju ka veel füüsilised pinged, mis on tingitud meie suuremalt jaolt istuvast eluviisist. Hobuse seljas saame neid pingeid maandada, tunneme ühtsust selle võimsa loomaga, kes on nii üdini hea, soe ja pehme! Jah, meil kõigil on häid sõpru, kuid mina enda seisukohalt võin öelda, et kõige suuremat lohutust olen saanud hobustelt. Hobused on ju saakloomad. See tähendab, et nad ei ründa inimest mitte kunagi- isegi kui see meile vahel nii tundub. Kui hobused tunnevad end ohustatuna, siis nad pigem põgenevad. Kui see pole võimalik, siis kaitsevad ennast ja kuna nad on nii suured, võib see meile tunduda rünnakuna. Aga tegelikult oleme meie, inimesed, kiskjad. Noh, ma väljendan end väga drastiliselt, maalin üsna must-valge pildi. Aga püüan rääkida asjadest nii, nagu olen neist aru saanud ja ei hakka siin pikalt ja keeruliselt vatrama. Ega ma ju hobuste psühholoogiat nii hästi ka ei tunne, et võiksin midagi teaduslikult seletada. Eks seda ole tehtud ka. Aga see blogi on mul rohkem selleks, et rääkida enda kogemustest ja põhjendada nende kaudu, miks ma soovitan hobustega tegelemist. Kõigile, aga eelkõige erivajadustega inimestele. Sest hobused ei küsi inimeste võimete järele, neile on oluline nende endi heaolu ja siis on nad valmis ka inimest aitama. Mida ma selle all mõtlen? Kui ma teen hobusele ta elu mugavaks, annan talle puhta ja hea kodu, süüa-juua ning harjan teda, hoolitsen ta eest, kuna ta on mu sõber, siis on ta ka nõus mind aitama, minuga jalutama, mind kuulama. Hobuse seljas ratsutamine immiteerib inimese loomulikku liikumist ilma, et inimene peaks end ise "kandma". Seetõttu on ratsutamine kasulik näiteks liikumispuuetega inimestele. Minust targemad oskaksid seletada ka, miks muidu täiesti appaatsed, sügava puudega lapsed, hobuse seljas justkui ellu ärkaksid. Ma usun, et see ongi just see looma soojus, rahu ja valmidus olemas olla, mis mõjub elavdavalt. Kui rääkida juba (algelisest) ratsaspordist, siis see, kuidas me hobustega ringi käime, kandub üle ka meie igapäevaellu ja suhtlemisse teiste inimestega. Näiteks see, et hobust ei tohi liiga kõvasti ratsmesse võtta, teda liialt suust sikutada, vaid peab vahepeal lõdvestama, on täpselt sama, nagu inimestegagi. Mitte ühtegi suhet ei tohi "kammitsais hoida", vaid õigel ajal tuleb osata "ratsmed järgi anda", muidu muutub suhe jäigaks. Siis saavutame küll kontrolli selle suhte üle, kuid see jääb ühepoolseks, või juhtub nii, et teine on valmis koostööd tegema, kuid me ise ei suuda sellest rõõmu tunda, kuna keskendume juhtimisele. Seda õiget tasakaalu leida on vahel väga raske, nii ratsutamisel kui ka inimsuhetes. Ja inimsuhetes võib inimkeelest vahel abi ka olla, hobusega suhtlesine toimub rohkem tunnetuse tasandil.