Minu nimi on Triin. Lõin selle lehekülje, et tutvustada hobuteraapiat populaarteaduslikus võtmes (et see oleks lihtsamalt mõistetav) ning üritan postitada ka teaduslikumat laadi materjale. Lisaks soovin tutvustada enda ideed ning ehk õnnestub mul seeläbi jõuda sammuke lähemale oma unistusele.
Siin on minu lugu:
Sündisin ühel jääkülmal talveõhtul 1987. aastal. Esmapilgul tundus kõik korras olevat ja minu saabumise üle tundsid rõõmu päris paljud inimesed. Probleemid algasid alles mõne aja pärast (millal täpselt, mina ei tea). Üks jalg ei tahtnud töötada nagu teine ja nii järgnesid muretule titeeale kurnavad arstikülastused nii Eestis kui Soomes. Probleemile seletust ei leitud. Kuna mina olin tol ajal nii väike, ei saanud ma veel aru, mis toimub. Kui olin kolmene, avanes võimalus minna Saksamaale (kuidas see tuli, on teine lugu, mida ma siinkohal ei avalda). Mina olin sellele vastu, kuid mu kaitseingel, kelle olemasolu ma nüüdseks saan tunda pea igapäevaselt, soovis seda. Kaugel läänes (vaadates äsja Nõukogude võimu alt vabanenud Eesti poolt) saime lõpuks vastuse painavale küsimusele, mis minuga korras ei ole. Tegemist oli (õnneks healoomulise) ajukasvajaga. Diagnoosile järgnesid edasised uuringud ja aeganõudev ning keeruline operatsioon, millest taastumiseks läks aega...palju aega. Alguses olin ma operatsioonijärgses koomas, mida kunstlikult pikendati, et saaksin paremini taastuda. Kuid siis langesin uuesti koomasse. Tervel kolm kuud ei tulnud ma sellest välja. Ma ei tea, mis selle aja jooksul toimus, ma ei tea, mida mu ema pidi üle elama. Ta on mulle seda tunned kirjeldanud, kuid see pole ikkagi sama. Ma ei tea, mida tunneb üks ema tegelikult. Aga tean, mida tunnen mina. Mäletan üksikuid seiku haiglaajast ja lõpuks oma sünnipäeva, kuid ma pole kindel, milline see oli. Tõenäoliselt neljas. Kuid see pole ka oluline. Järgnes aasta aega taastusravi, kus viibisin üksinda, vanematest eemal. Loomulikult nad külastasid mind, kuid see pole seesama. Muidugi oli ka lõbusaid seiku ja mul on sellele ajale tagasi mõeldes ka helgeid mälestusi, mille üle mul on hea meel. Kuid selline elukäik pole päris normaalne ja see jätab oma jälje. Seda eriti, kui inimest ei ole õnnistatud raudse närvikava ja rõkkava meelega. Emotsioone oskasin ma väga kaua aega väljendada vaid piiratud kujul...väga kaua. Kui ma enne operatsiooni nutsin väga palju ja pisaratega, siis esimene nutupisar langes mõni kuu tagasi mu silmist. Olin selle üle nii ütlemata õnnelik!
Aga miks ma sellest kõigest räägin? Sest pikk eellugu juhatab tänapäevani. Taastusravi hulka kuulus ka hipoteraapia, mis oli mu esimene kokkupuude hobustega. Seda ma nautisin juba siis! Ja mitte ainult mina. Ema räägib ikka, milliseid muutusi ta täheldas teistes lastes, kes olid minust halvemas seisus. Võib öelda, et füüsiliselt olen ma suhteliselt hästi taastunud, kuigi teatud piirangud on. Ma ei tee neist suurt numbrit. Kuid minu lugu seletab ehk, miks ma teen seda, mida ma teen. Jah, füüsiliselt olen üsna hästi taastunud, kuid tuge vajan siiski. Ka emotsioonaalse ja psüühilise poole pealt. Ja ma tean, et selliseid lapsi, noori ja täiskasvanuid on minu ümber palju. Seepärast õppisingi sotsiaalpedagoogiks. Ma tahan olla toeks, anda teistele seda tuge, mida mina olen kogenud, ja kui minu nõu otsa saab siis soovin teha koostööd teiste spetsialistidega, kes jälle oskavad edasi aidata. Kuid hetkel olen töötu. Ma ei jaksa teha nii palju tööd kui täiesti terved inimesed. Ja nii ma istungi enamuse ajast kodus. Ja käin ratsutamas. Selle juurde ma olen jäänud, või võib ka öelda, tagasi tulnud. Hobused aitavad mul toime tulla emotsionaalsete ja psüühiliste pingetega ja annavad mulle vabadustunde liikumisel. Sest hobust ei huvita, kas su jalg liigub 100% või 75%. Nad on olemas, kui me neile oma muret tahame rääkida ja kuulavad vaikides. Kui hästi kuulatada, siis nad annavad vahel ka nõu.
Hobused on mu suur armastus ning ma soovin, et nende abil saaks aidata veel paljusid teisi. Seepärast on mul plaan õppida hobuteraapiat. Kahjuks pole see Eestis võimalik, kuid näiteks Soomes pakutakse seda täienkursusena- täiendusena minu senisele haridusele. Minu mõte on nüüd selline, et proovin kasvõi väikeste juhutöödega tasapisi selle kursuse raha kokku saada. Sest lepingulist palgatööd ei paista lihtsalt minusugusele olevat.
Hakkasin õmblema väikeseid hobuseid ning mul oleks väga hea meel kui need jõuaksid teiste kätte, kes samuti armastavad hobuseid ja leiavad, et nende abiga saab siin ilmas palju head korda saata.
Esimene hobune sai valmis ning ootab uut omanikku. Ole nii kena ja paku oma hind. Materjalikulu oli 5€. Palun ära alla selle paku.
Kui keegi loeb seda blogi ja soovib ka hobust, andke mulle palun teada, kõik tellimused on teretulnud! :)
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen